OMA TÜTAR JA VÕERAS TÜTAR

Kord surnut ühel mehel naene ära ja jätnud ühe tütre mehele järele. Mees elanud eesmalt ilma naeseta. viimaks võtnud ühe lese naese omale naeseks. Naesel olnud aga ka oma tütar. Naene armastanud väga oma tütart, aga oma mehe tütart, kes temale võeras, poel ta sugugi sallinud. Kui nad tüki aega ühes elanud, soovinud naene võerast tütrest lahti saada. Aga kuida lahti saada? Ära ajada ei passi, aga siin on ta ka minu tütrel risuks ees. Sellepärast pannud ta võerale tütrele õhukesed lagunud riide hilbud selga ja saadnud metsa marju otsima ja ähvardanud, et ta ilma marjadeda kodu tulla ei tohi. Ka annud ta temale leiva koorikukesi kotiga juure. Tütruk läinud. Aga kust marju võta? Olnud ju kesk talve aeg ja paks lumi olnud maas ja iga hingeline teab, et talvel marju kusagil saada pole. Ta läinud ja köndinud metsa mööda edasi. Viimaks jõuudnud ta ühe majakese juure. Et ta väsinud olnud ja ka külmetanud, siis läinud ta sisse. Tuas pole muud olnud, kui kolm meest. Tüdruk istunud maha ja hakkanud oma leiva koorikuid sööma. Mehed aga küsinud omale ka. Tütruk annud. Kui nad söömist lõpetanud, küsinud mehed, et mis sa tütarlaps metsas kõnnid? Tütruk jutustanud, et võeras ema teda marju otsima saatnud, aga marju kusagist ei leia. Mehed ütelnud: “Mine pühi meie läve eest lund, siis saad marju.” Tüdruk pühkinud ja leidnud lume alt marju. Ta pannud korvi marju täis ja hakkanud kodu poole minema. Mehed aga kolmekeste isekeskis rääkima: “Mis meie sellele tütarlapsele soovime.” Üks soovinud, et tall iga kord kui ta räägib, iga sõna päält kuld muna suust välja tuleb; tõine soovinud: et ta ikka ilusamaks ja virgemaks läheb; kolmas - et ta kuninga prouaks saab. Võeras tütar tulnud kodu. Kui ta rääkinud, tulnud temal kuld muna suust välja ja läinud ka ilusamaks. Ema pärima: “Kus sa käisid kust sa marju said j.n.e.?” Võeras tütar rääkinud nüüd kõik ära. Võeras ema soovinud, et tema tütrel ka niisamuti kuld muna suust välja tuleks, sellepärast pannud ta oma tütrele ilusad riided selga ja küpsetanud koogid juure võtta ja saatnud minema. Ta läinud ka. Kui ta tüki aega kõndinud, saanud ta selle majakese juure. Ta läinud tuppa. Tuas võtnud ta oma koogid välja ja söönud. Mehed küsinud omale ka koogisid, aga ta pole mitte annud. Kui ta ära söönud, küsinud ta, et mehed temale marju juhataks. Mehed ütelnud: “Kui sa marju tahad, pühi meie läve eest lume, siis saad marju.” Tüdruk vastanud: “See oleks mull veel õige töö, teie läve edist pühkida! Seda ma küll ei hakka tegema!” Ja pole mitte pühkinud. Nii jäänud ta marjadest ilma. Ta hakkanud kodu poole minema. Mehed jälle kolmekesi isekeskis: “Mis meie temale soovime?” Esimene soovinud, et kui ta räägib, siis temal iga sona päält kärn konn suust välja tuleb; tõine, et ta ikka inetumaks ja laisemaks läheb ja kolmas - et ta nõiaks saab. Ta läinud kodu. Kui ta rääkinud, tulnud iga sõna järele kärn konn suust välja. - Võerasema pannud võera tütrele nüüd jälle õhukesed ja lagunud riidi hilbud selga, annud temale mustad lõngad kätte ja käskinud jões lumi valgeks peseda. Võeras tütar läinud. Kui ta pesenud, sõitnud kuningas säält mööda. Kui ta võerast tütart lõngu pesevat näinud ja et ta väga ilus olnud, hakkanud ta temaga rääkima. Rääkides tulnud, aga võõra tütrel kuld muna iga sõna järele suust välja. Kuningas kutsunud nüüd teda oma tõlda. Ta läinud ka. Kuningas viinud teda oma lossi ja võtnud omale prouaks. Aasta pärast olnud proual poeg. Nüüd kutsutud ka üks vana moor proua juure. Ilma teadmata aga saanud kuninga proua võeras oma vana mooriks. Ta nõidunud kuninga tütre partsiks ja pannud oma tütre haigevoodisse Kuninga proua asemele. Parts käinud aga igal öösel last imetamas. - Kuningas tahtnud ka prouat vaatama, aga vana moor pole lubanud, vaid ütelnud, et proua olla väga haige ja ei sallida kedagit oma juures: Kord lubanud ta ometi. Küll ehmatanud kuningas ära, kui ta näinud, et proua väga inetuks läinud ja kui ta rääkinud, siis tulnud kuld muna asemel kärn konn suust välja. Kord tulnud kuninga proua jälle last imetama. Nüüd rääkinud ta tuapoisile: “Kui ma homme jälle last imetama tulen, siis on mull viimnepäev, siis tiiruta mõõgaga 3 korda minu pea kohal ja kolmandamal korral löö minu pea maha. Teed sa seda, siis jään ma inimeseks, ei tee sa homme mitte seda, siis jään igaveste pardsiks.” Tõisel öösel tulnud kuninga proua jälle pardsina tuppa. Tuapoiss tiirutanud 2 korda mõõgaga tema pea kohal ja kolmandal korral löönud pea otsast maha. Nüüd saanud ta jälle inimeseks. Nüüd rääkinud ta oma lugu kuningale. Kuningal saanud süda vana nõia pääle täis. Ta lasknud vaadi raud naelu täis peksa ja vana moori ühes oma tütrega, hoolimata oma proua vastu palumisest, vaadi sisse visata ja siis vaadiga mäest alla veeretata. Nii saanud aga see nõid ühes oma tütrega surma. Tuapois saanud kuninga käest selle eest suure maksu. Kuningas elanud pääle seda oma prouaga õnnelist elu.

Tekst pärineb Eesti Rahvaluule Arhiivist.

E, 2927/32 (47) < Helme – J. Karu (1893). AT 480 + 403B